Mis on kuusevõrsed?
Kuusevõrsed on kevadel kuuseokste otstesse ilmuvad helerohelised kasvud.
Miks võiks kuusevõrseid süüa?
1. Kuuseokkad on väga C vitamiini rikkad – külmutatud või kuivatatud võrsed on ka talvel heaks vitamiiniallikaks.
2. Kuusevõrsed sisaldavad ka karotenoide.
3. Kuusevõrsed on kaaliumi- ja magneesiumirikkad.
4. Kuusevõrseid on ammustest aegadest kasutatud kõri ja ülemiste hingamisteede haiguste leevendamisel.
Mida kuusevõrsetega teha?
1. Võib lihtsalt niisama süüa või lisada smuutidele ja salatitele.
2. Kuivatatud võrsetest saab teha teed, mis leevendab kurgu- ja ülemiste hingamisteede tõbesid.
3. Kuuseokkaid saab kasutada nagu rosmariini.
4. Lisa hakitud kuusevõrseid joogiveele ja lase u tund seista – vesi imab kõik kasuliku endasse ning saad mõnusa aroomi ja maitsega vee.
5. Kasuta kuusevõrseid maitserohelisena suppide peal.
6. Valmista kuusevõrsetest, seedermänniseemnetest, maitsepärmist ja õlist pestot.
7. Kui soovite rohkem vaeva näha, võite valmistada hautatud seeni kuusevõrsete ja murulauguga.
Kust võrseid korjata?
Korja sõiduteest vähemalt 100 meetri kauguselt.
Samuti ei soovitata minna liiale ühelt puult korjamisega.
Kuusevõrsepesto
50 g kuusekasve
25 g metspähkleid
1-2 küüslauguküünt
1 spl riivitud juustu ( parmesani)
4 spl oliivõli
soola
Pane kuusevõrsed, pähklid ja küüslauk koos natukese õliga minilõikuri nõusse ja purusta ühtlaseks massiks. Lisa juust ja ülejäänud õli ja lase veel korra masinaga. Maitsesta soolaga.
Sobib leivamäärdeks ja pasta sisse.
Majandussurutis muudab inimesed leidlikuks ka toidulaua rikastamisel. Originaalse maitsestaja ja tervistaja rolli on tõusnud kevadised kuusevõrsed.
Võrsed joogipoolises. Peenestatud kuusevõrsetest saab keeta teed. Tõsi, viimane on pigem raviotstarbeline märjuke ja mitte tavaline janukustuti. Ravitee on ettenähtud eeskätt kurgu ning ülemiste hingamisteede tõbede taltsutamiseks. Ammustel aegadel prooviti selle teega ravida ka tiisikust ehk tuberkuloosi. Loomulikult sõltub ravimõju teematerjali hulgast ning joogi pruukimise hulgast ja sagedusest.
Hoopis lihtsam on peenestatud võrsetega tavalist joogivett maitsestada. Meeldiv aroom, eriline maitse ning kaunis erkroheline lisand pealekauba. Hoopis tihkema joogipoolise saab kuusevõrsetest siis, kui nendest siirupit tehakse. Siirupiteoks pakutakse lausa mitmeid viise, näiteks võrseleotise keeduse suuremahulist kokkuaurutamist ja sellele hiljem samaväärses koguses kas suhkru või mee lisamist.
Teine tehnoloogiline võte on veelgi lihtsam – peenestatud võrsed ja suhkur pannakse kihiti kokkupressitult purki ning jäetakse mõneks nädalaks seisma. Suhkru toimel eemaldub võrsetest vesi koos selles lahustunud ainetega, selle tulemusena suurem osa suhkrust lahustub ning siirupi algmaterjal ongi käes.
Kuusevõrse siirupit kasutatakse köharavimina, kurguvalu peletajana aga samuti maitsestajana. Viimases rollis passib siirup hästi kokku liharoogadega, eriti ulukilihaga, samuti kõlbab seda lisada teele, kohvile või teistele jookidele, näiteks boolile, juhul kui soovitakse saada eksootilist maitseelamust. Loomulikult saab siirupit pruukida ka kastmete maitsestamiseks. Ainult kogusega peaks alguses ettevaatlik olema, et mitte liigvänget maitseelamust saada. Tihkest, suure suhkrusisaldusega kuusevõrse siirupist saab valmistada isegi marmelaadi.
Kuusevõrsed toitudes. Alati on leidunud inimesi, kes värskeid, noori kuusevõrseid närivad. Kui tänapäeval pakub selline tegevus lihtsalt maitsevaheldust, siis sajandeid tagasi oli sellel oluline roll askorbiinhappe puudusest tingitud skorbuudi vältimises.
Nüüdisajal skorbuudihirm ei kollita ja kuusevõrseid pruugitakse toitudes eeskätt eksootilise maitsestaja rollis. Kuuma veega kergelt kupatatud võrseid võib kasutada erinevates salatites. Peenestatud võrsepudi leiab kasutust ka eri roogade maitsestamisel – olgu selleks kas ahju minev lihapraad või hoopiski hõrgud kompvekid. Ainult mõjuaeg maitsete ülekandeks peab olema piisavalt pikk.
Peenestatud võrseid saab lisada ka taignale, millest omakorda valmivad erilise mekiga küpsetised. Segades kümnendiku jagu peenestatud võrseid koorevõisse ja lisades sellele ka veidi meresoola, saame eriliselt maitsestatud ja kauni värvusega maitsevõi. Entusiastid teevad purustatud kuusevõrsetest, juustust, pähklitest, maitsetaimedest, soolast ja õlist isegi pestolaadset kastet. Kuusevõrsetest saab valmistada ka maitseõli. Selleks tuleb võtta tavaline toiduõli, lisada sellesse võrseid, jätta see mõneks nädalaks seisma ning erilise tooni ja maitsega õli on pärast võrsete eemaldamist valmis.
Mida sisaldavad? Kuusekasvude eripära seisneb selles, et neis on nii vesi- kui ka rasvlahustuvaid ühendeid. Vesikeskkonda lahustuvad esimesed, rasva-õli koostisse kanduvad üle aga teised. Siit ka põhjendus, miks neid saab edukalt kasutada erinevate toidukeskkondade rikastamiseks.
Et inimesed pruugivad kuusevõrseid pigem toidulisana, aga mitte põhitoidusena, siis peatähelepanu koondubki mikrotoitainetele. Hapuka maitse tagavad nii sidrunhape kui ka askorbiinhape ehk C-vitamiin. Mõlemad on ka tunnustatud vesilahustuvad antioksüdandid. Rasvlahustuvatest ühenditest on võrsetes erinevaid karotenoide, vaikühendeid ja vähesel määral ka rasvlahustuvaid vitamiine. Mineraalivaramust paistavad võrsed silma rohke kaaliumi- ja magneesiumühendite sisaldusega.
Et kuusekasvude puudust pole, siis saab iga soovija neid endale meelepärases koguses koguda. Jälgima peab vaid seda, et ei korjataks kõrge saastekoormusega piirkonnast ning ei mindaks liiale ühelt taimelt kogumisega.
Teine tehnoloogiline võte on veelgi lihtsam – peenestatud võrsed ja suhkur pannakse kihiti kokkupressitult purki ning jäetakse mõneks nädalaks seisma. Suhkru toimel eemaldub võrsetest vesi koos selles lahustunud ainetega, selle tulemusena suurem osa suhkrust lahustub ning siirupi algmaterjal ongi käes.
Kuusevõrse siirupit kasutatakse köharavimina, kurguvalu peletajana aga samuti maitsestajana. Viimases rollis passib siirup hästi kokku liharoogadega, eriti ulukilihaga, samuti kõlbab seda lisada teele, kohvile või teistele jookidele, näiteks boolile, juhul kui soovitakse saada eksootilist maitseelamust. Loomulikult saab siirupit pruukida ka kastmete maitsestamiseks. Ainult kogusega peaks alguses ettevaatlik olema, et mitte liigvänget maitseelamust saada. Tihkest, suure suhkrusisaldusega kuusevõrse siirupist saab valmistada isegi marmelaadi.
Kuusevõrsed toitudes. Alati on leidunud inimesi, kes värskeid, noori kuusevõrseid närivad. Kui tänapäeval pakub selline tegevus lihtsalt maitsevaheldust, siis sajandeid tagasi oli sellel oluline roll askorbiinhappe puudusest tingitud skorbuudi vältimises.
Nüüdisajal skorbuudihirm ei kollita ja kuusevõrseid pruugitakse toitudes eeskätt eksootilise maitsestaja rollis. Kuuma veega kergelt kupatatud võrseid võib kasutada erinevates salatites. Peenestatud võrsepudi leiab kasutust ka eri roogade maitsestamisel – olgu selleks kas ahju minev lihapraad või hoopiski hõrgud kompvekid. Ainult mõjuaeg maitsete ülekandeks peab olema piisavalt pikk.
Peenestatud võrseid saab lisada ka taignale, millest omakorda valmivad erilise mekiga küpsetised. Segades kümnendiku jagu peenestatud võrseid koorevõisse ja lisades sellele ka veidi meresoola, saame eriliselt maitsestatud ja kauni värvusega maitsevõi. Entusiastid teevad purustatud kuusevõrsetest, juustust, pähklitest, maitsetaimedest, soolast ja õlist isegi pestolaadset kastet. Kuusevõrsetest saab valmistada ka maitseõli. Selleks tuleb võtta tavaline toiduõli, lisada sellesse võrseid, jätta see mõneks nädalaks seisma ning erilise tooni ja maitsega õli on pärast võrsete eemaldamist valmis.
Mida sisaldavad? Kuusekasvude eripära seisneb selles, et neis on nii vesi- kui ka rasvlahustuvaid ühendeid. Vesikeskkonda lahustuvad esimesed, rasva-õli koostisse kanduvad üle aga teised. Siit ka põhjendus, miks neid saab edukalt kasutada erinevate toidukeskkondade rikastamiseks.
Et inimesed pruugivad kuusevõrseid pigem toidulisana, aga mitte põhitoidusena, siis peatähelepanu koondubki mikrotoitainetele. Hapuka maitse tagavad nii sidrunhape kui ka askorbiinhape ehk C-vitamiin. Mõlemad on ka tunnustatud vesilahustuvad antioksüdandid. Rasvlahustuvatest ühenditest on võrsetes erinevaid karotenoide, vaikühendeid ja vähesel määral ka rasvlahustuvaid vitamiine. Mineraalivaramust paistavad võrsed silma rohke kaaliumi- ja magneesiumühendite sisaldusega.
Et kuusekasvude puudust pole, siis saab iga soovija neid endale meelepärases koguses koguda. Jälgima peab vaid seda, et ei korjataks kõrge saastekoormusega piirkonnast ning ei mindaks liiale ühelt taimelt kogumisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar