Ühel päeval kõndis naine üksinda mägedes ja avastas ojas vääriskivi. Ta pani selle kotti, mida ta enesega kaasas kandis. Jätkates oma teed, kohtus ta mehega, kes oli jalutanud mägedes mitmeid päevi ja oli näljane. Naine avas lahkelt oma kotikese, et jagada temaga toitu. Naise avanenud kotti vaadates ei suutnud mees jätta märkamata ojast leitud kivi. Mees taipas, et see polnud mitte kivi, vaid vääriskivi, mis oli väärt nii palju, et selle müügist saadud rahast võiks kogu ülejäänud elu muretult mööda saata. Ta küsis, kas naine annaks selle kivi talle. Naine sirutas end koti poole ja andis mehele viivitamatult ihaldatud kivi. Kiiresti kadus mees varandusega, huulil lai naeratus, et õnn lõpuks tema poole oli pöördunud.
Teekonna jätkudes ristus mõne päeva pärast naise tee taas sama mehega. Mees oli tema jälgi ajanud ja jooksis nüüd naise poole, kivi ettesirutatud käes. "Tark naine;" ütles ta, "tänan sind selle väärtusliku kalliskivi kinkimise eest. See on väga hinnaline. Aga ma toon kivi sulle tagasi, sest ma tahan küsida sinult veelgi suuremat kingitust. Palun anna mulle see, mis iganes sinu sees on, mis lasi sul anda selle kivi mulle." Sarnaselt sellele targale naisele inspireerib teisi palju enam see, kes sa oled, kui sinu poolt sõnades väljendatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar